Esiteks Universum korrigeeris ennast ja Ron tehti purpliks. Ta ise on ennast pikemat aega siniseks vööks pidanud, mis on üldiselt murettekitav ja peaks nii mõnelgi 3D ja Võimla psühholoogiharidusega inimesel ohutuled põlema panema. Minu kodukohas Sauel elas ka poe ümbruses mees, kes ennast Hitleriks pidas ja Tallinn-Klooga rongilt tulnud inimestele oma riista näitas. Külarahvas räägib, et ta olevat ka kunagi ennast pikemat aega siniseks vööks pidanud kuigi tegelikult oli ammu purpel. Lõpuks keeldus ta üldse lillast vööst ja siis asi käest ära läkski. Roniga on oht hetkel küll möödas, aga kauaks tal seda lillatki vööd kanda lastakse.

Meie ülejäänud, mitte-nii-teravad-jitsipliiatsid, pidime aga läbima tagasiside päeva, mis oli raske. Poolteist tundi oma A-mängu näidata on teistsugune kogemus kui võistlusel iga hinna eest subi kränkida. Mitte et subi kränkimises midagi halba oleks – selleks me treenimegi, et võistlustel sõpru retsida – aga tehnilise A-mängu demomine vastuhakkava vastase peal ja võistlusmatš on kaks eri asja.

Võistlustel pole vahet kuidas sa midagi teed – kui lõpptulemus on tapout, siis võid sa vastast kasvõi distantsilt energiapallikestega tulistada. Jitsivõistluse võib hästi tehes ka kreeka-rooma maadlusega ära võita. Aga sinu brasiilia jiu-jitsut, kuradi arte suave’t see paremaks ei tee. Kui ei ole õigeid vastaseid, võib nii mõnigi lollus karistamata jääda. Vanade kätteõpitud trikkide ettenäitamine on pigem koerte ja klounide teema, sportlased aga peavad ennast sundima uutele tasemetele. Ja see tähendab oma viletsate külgedega tegelemist, mis on raske ja ebaõiglane, nagu jits isegi… ja elu. Punklegend ja tuntud vihane mees Henry Rollins ütleb selle kohta, et tõde ei tee kunagi haiget aga tõe ees silmade mahalöömine teeb. Seega ära karda tagasisidet, karda treenerit kes sinuga tegeleda ei viitsi.

Ja nii ta läks. Poolteist tundi sparrida ei olnud lihtne, eriti kui esimesele kümnele minutile läheneda „annan-endast-kõik“ suhtumisega. Mõnest positsioonist alustades nappis ideid tervikliku mängu jaoks, seega märkmete tegemine peale trenni on ilmselt hea mõte. Survet ja konkreetsust saab alati rohkem olla. Eks kõigil olid omad asjad mida sellest päevast kõrva taha panna – ja nüüd mattidele ja järgmise korrani!