Minu kui maaldussaidi haldaja poolt kõlab see ehk veidralt, kuid tahan, et küsiksid endalt: miks, taeva päralt, veedad sa lõputuid tunde, püherdades liibuvates riietes ja/või pidžaamas meestega?

Tõepoolest … see ala pole just kergeimate killast. Lisaks on see higine ning vahel isegi valus …

Loomulikult on trennist kasu enesekaitseks, kuid kui see oleks su ainus eesmärk, siis piisaks ka lihtsalt relva soetamisest.

Muidugi on see kasulik ka tervisele ja füüsilisele vormile, kuid kas poleks lihtsam kasutada paar korda nädalas eratreeneri teenuseid?

Minu arvates peitubki suur osa maadluse võlust selles, et see ei ole mingi lapsemäng!

Me ei treeni sellepärast, et see oleks lihtne. Treenime sellepärast, et see on raske!

Ning peamised treeningute verstapostid – esimene trenn, esimestel võistlustel osalemine, musta vöö saamine – kujutavad endast teatud mõttes küpsusriitust. See on nähtus mida tänapäeva ühiskonnas enam eriti ei kohtagi.

Meenutagem siin kohal, et ka möödunud aegadel polnud küpsusriitused sugugi lihtsad. Õnnestumine polnud mitte kuidagi garanteeritud.

Kuid selleks, et muutuda ja areneda, peab olema võimalus läbi kukkuda.

Vaadelgem mõningaid ajaloolisi küpsusriitusi. Vähe sellest, et nendega kaasnes võimalus läbi kukkuda, lisaks olid paljud neist lausa üsna võikad.

Kas sa filmi „300“ oled näinud? Kas mäletad kuningas Leonidase meenutust sellest, kuidas ta teismelisena hundi tappis? See kuulus julmade rituaalide juurde, mida noored spartalased pidid läbi tegema, et meheks saada. Seda tehes, kõik neist ellu ei jäänud.

Vanade mereväerituaalide tagajärjel, mida polliwogid (noored madrused, kes esmakordselt ekvaatorit ületasid) sooritama pidid, sattusid nii mõnedki haavatud laatsaretti, kuid siiski olid need oluliseks üleminekupunktiks meremehe elukutses.

Ning sugugi mitte kõik Austraalia aborigeeninoorukid, kes kuudeks metsa rändama siirdusid, ei tulnud tagasi.

Kas ma tahan sellega öelda, et peaksid minema Sparta noorukite kombel paljakäsi orje tapma? — Ei.

Kas tahan sellega öelda, et peaksid laskma end laudadega peksta ja märgade köitega nüpeldada nagu Kuningliku Mereväe madrus? — Mitte päris …

Kuid enda trenni lohistamises ja korralikult tuuseldatud saamises peitub teatud väärikus. Või võistlustel oma matši ootamises, endal närvipingest kõht lahti.

Enamik inimesi tõuseb hommikul, läheb tööle, tuleb koju, vaatab natuke telekat ja siis läheb magama. Järgmisel päeval see kõik kordub. Kordub, kordub, kordub …

Sina aga seda ei tee – sina tegeled millegi karmiga. Millegi väljakutsuvaga. Võtad avalikkuse ees riske, teades, et võid avalikult läbi kukkuda. Lihtne see pole, kuid see arendab sind ja muudab su paremaks inimeseks.

Muidugi ei väida ma, et kõik tänapäeva küpsusriitused peaks tingimata võitlusspordiga seotud olema.

Näiteks töötades tuletõrjes olen osalenud mitmetes tseremooniates, mis tähistasid tsiviilisikust teenistujaks saamist ning hiljem katseaja lõppemist. Samuti tegin üksi läbi 2880-kilomeetrise kanuumatka Põhja-Kanadas, mis oli minu jaoks omamoodi eneseleidmise rännakuks. See oli üks mu elu pöördelisemaid kogemusi.

Mis iganes küpsusrituaalid sinu elus ka poleks olnud, need jäävad tähisteks su psühholoogilises aja tunnetuses. Need on maha tõmmatud jooned, kus võid öelda: „vaatamata sellele, kuidas edasi läheb — sealt alates olen veidi teistsugune sellest, kui olin alustades.“

Võitlussport – treenimine, võistlemine, füüsilise vormi parandamine – on puhtalt vabatahtlik, omal algatusel ette võetud enesearenduse rituaal.

Ennast füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt tagant sundides muutud sa paremaks inimeseks.

Sa treenid sellepärast, et see on raske. Tubli!

01.07.-09.07. Seitsekümmend viis vaba kohta. Registreeru NÜÜD.

Ametlik kutse

Videomeenutus 2010:

Click here to view the embedded video.

Kindlasti toob tänapäeval suurt rõõmu iga sportlik võit MMA’s või BJJ’s või poksis või maadluses või kus iganes 3D ja meie kaasklubide liikmed tänapäeval võistlevad. Kuid tahaks uskuda, et kusagil vanemate harrastajate südames on ikka olemas koht ka sellistele stiil-stiili vastu peetavatele sõbralikele „tõestusmatšidele“. Nagu Gracied ise ütlesid: „täielik domineerimine maas on humaanne viis selgitada meie treeningmeetodeid“.

Järgmisel nädalal algab 3D Treeningul uus maasvõitluse baaskursus. Uutele trennikaaslastele soovime jõudu ja kõike seda head mida Gracied on meie sporti toonud – püüdlemist tehnilise täiuslikkuse poole, maniakaalset vaimu ja siirast usku, et kaotada pole võimalik.

Click here to view the embedded video.

Olen viimastel aastatel reisinud sõna otseses mõttes igal pool maailmas. Minu jaoks on see võimalus olnud suur privileeg. Mu reiside põhjuseks on olnud seminarid ning ma alustan neid alati ühtemoodi, vaatamata sellele, kus ma parasjagu viibin. Selgitan, et mu peamine sõnum, mille inimestega jagamisest ja efektiivselt arusaadavaks tegemisest olen kõige rohkem huvitatud, on elusus (Aliveness).

Aeg-ajalt küsitakse mult, et miks ma üldse vaevun seda tegema? Miks mitte lihtsalt õpetada mingit töötavat võitlusoskust ja piirduda sellega. Miks selgitada protsessi? Miks arutada erinevuste üle? Lühidalt öeldes, miks on elusus põhisõnum?

Ja mu vastuse sellele saab kokku võtta 4 sõnaga: see on NII eluterve!

Kui meil on selged, ausad ja avatud kavatsused mõne oma tegevuse suhtes, siis see “asi” (tegevus) muutub uskumatult eluterveks.

Kõige tähtsam on ehtsus.

Teiste sõnadega, kui keegi ütleb: “Ma harrastan tai chid, sest see on minu jaoks rahustav liikuv meditatsioon” … ütlen mina selle peale: lase käia! Tegelikult, ma võib-olla isegi liituksin temaga.

Kuid kui keegi ütleb “arste pole vaja, tai chi ravib sind vähist terveks,” siis pean selles võib-olla kahtlema. Ja see kahtlemine on samuti uskumatult eluterve. Samuti, kui keegi ütleb: “tai chi on imepärane enesekaitse vorm,” siis tahan ma selles kahelda. Need mõlemad väited, “ravib vähist terveks” ja “hea enesekaitse vorm,” on objektiivses reaalsuses kontrollitavad. Kui me oleme päriselt huvitatud Tõest suure algustähega, siis me mitte ainult ei peaks, vaid usun, et oleme kohustatud nendes väidetes kahtlema.

Ma leian, et see on tervele mõistusele kohane. Kui me ei sea selliseid väiteid iseeneses küsimuse alla ja aktsepteerime neid tõe pähe, siis avastame end varsti eksinuna, petetuna ja tihti haiget saanuna.

Muidugi on üks neist (vähi ravimine) palju tõsisem kui teine, kuid mõlemad on võrdselt vastutustundetud. Ja ma ei ole kunagi väitnud, et mul on kõige “tõsisem” töö. Olen lihtsalt oma tööd tehes väga rahulolev.

Niisiis tahan teha selgeks, mida ma pean silmas, kui ütlen “kahtle“.

Me jõuame selle avaliku käsitlemise juurde. Et oleks selge, ma ei soovita seda igaühele. Tegelikult usun ma, et ainus, mis on tähtis, on olla aus iseeneses, iseenda kavatsuste osas. Ning jääda skeptiliseks, seades kõik võimu vormid ja väited küsimuse alla … iseenda jaoks.

See, kas keegi tõttab teistele rääkima oma avastustest või ei, on igaühe enda asi. Võin vaid öelda, et ma olen väga-väga tänulik, et osad inimesed seda teevad.

Meenutan Hämmastavat Randit (Amazing Randi), kes on tublisti üle 30 aasta paljastanud Uri Gelleri sarnaseid šarlatane. Tema kirjutised avaldasid mulle teismelise-eas suurt mõju. Mäletan, kuidas vaatasin Uri Gellerit teles ja tundsin, justkui miski ei oleks “õige.” Tema raamat aitas mul kehtestada mu oma kriitilist mõtlemist selles vallas.

Ja Jumal teab, et kui on midagi, mida selles maailmas võiks olla rohkem, siis “kriitiline mõtlemine” oleks nimekirjas VÄGA kõrgel. Kohe Armastuse ja Kaastunde all, minu arvates.

Mind valdasid võitluskunstide koha pealt ilmselt sarnased tunded, mis Randil ja paljudel teistel olid Uri Gelleri pettuste koha pealt. Tundsin, et mind on petetud, olgu siis tahtlikult või teadmatuse läbi. Kuid igal juhul petetud. See pole kunagi hea tunne. See võib juhtuda ja juhtubki meie kõigiga. Uri Geller pettis suurt hulka kõrgelt haritud teadlasi Stanfordi Uuringute Instituudis, kasutades selleks suurt hulka kesiseid mustkunstitrikke. Samamoodi on tuhanded inimesed saanud tüssata petturlike võlukunstide poolt, avastades hiljem, et neile õpetatu võib tegelikkuses neile hoopis viga teha. Eriti, kui nad uskusid selle toimimisse! (Vaata näiteks mõnda esimest UFC-d).

Kas nad tahtsid uskuda või olid lihtsalt naiivsed?

Mul on üks hea sõber, kes viis hiljaaegu läbi intervjuu tähtsa võitluskunstitegelasega. See intervjueeritav tegelane on tuntud kui üks “survepunktide” alaseid suurimaid asjatundjaid… ta väidab, et need on peidetud “katades”. Kui talt küsiti, miks ei näe me täiskontaktiga spordis hämmastavaid, survepunktide pihta tehtud nokaute, ütles ta, et “need on keelatud“. Kui edasi küsiti, et miks peaks see takistama võistlejat löömast punkti kehal, mis on lubatud enamikel aladel, vastas ta: “Noh, lüüa tuleb kolme punkti peaaegu üheaegselt ja see sõltub hetke kellaajast!“. Sõnastasin seda oma mälu järgi, kuid luban, et päris tsitaadid olid samaväärselt absurdsed. Seejärel ta selgitas, meestel ja naistel on need punktid erinevad, nagu ka järjekord, milles neid tuleb lüüa. Mu sõber küsis selle peale: “Mis siis kui mees, kellega võitled on homoseksuaalne? Kas siis kasutad meeste punkte või naiste punkte?” See tegelane istus hetke vaikselt ja siis vastas: “kasuta naiste punkte.”

Kurb, kuid ta rääkis surmtõsiselt.

See mees jätkas selgitades, kuidas saab inimest jalust maha lüüa, kasutades vaid häält … mida ta tegema hakkas. Mu sõber jäljendas seda häält ja küsis siis: “Kui ma oleksin selles toa nurgas ja teeksin seda häält ning keegi teine oleks teises nurgas ja teeks sama häält, kas sa nimetaksid seda massirünnakuks?” Pärast mõningast mõtlemist, kostis mees: “jah“.

Ei, ma ei tee nalja.

Niisiis pean ma jätkuvalt elusust oma põhisõnumiks.

Kui elusus on ohus, laguneb kogu struktuur laiali. See juhtub sellepärast, et ehtsus on kadunud. Ning tulemused ei ole eluterved.

Aga kui elusus on alles, siis lõpuks tundub ka kõik muu paika minevat. Lisades asjakohased drillimis- ja treenimismeetodid, on võimalusi tõesti lõputult.

Niisiis, olles selle ära maininud, alustan põhiliste küsimuste-vastustega elususe kohta. Need vastused on kokku korjatud mitme aasta jooksul ning kõiki neid küsimusi on küsitud sadu kordi. Siinkohal on detailsed vastused, mida oleme andnud kordi ja kordi.

Head lugemist.

“Kaaludes, kas elus olla on hea, peame me mõistma, et oluline pole mitte see, mida arvab mõistus olemisest, vaid ainult olemise kogemus. Seda kogeda saab vaid siis, kui mõistus kaasa ei mängi.”
- Robert Powell

.

* * * * *

.

Mis on elusus?

Elusus on ajastus, jõud ja liikumine.

Mida pead silmas ajastuse, jõu ja liikumise all?

Selleks, et miski oleks me tegevuses tõeliselt elus, on sellel kolm võtmeelementi: liikumine, ajastus ja jõud (vastupanu). Kui üks neist jääb ära, siis ei ole enam tegu elususega.

Liikumine tähendab reaalset jalgade tööd, mitte kunstlikku, mitte ettemääratud mustris … maas tähendab see täpselt sama … liikumist … kui inimene seal lihtsalt lamab, olles sinu luku või võtte ajal liikumatult … siis see ei ole elus. Seongus sama lugu … lükkamine, tõmbamine, liikumine.

Ajastus on loomulikult just see … kui see on ettearvatavas rütmis, mustris, korduvates seeriates, siis ei omanda ega arenda sa ajastust, vaid lihtsalt liikumiskiirust.

Ja loomulikult jõud … löö kaikaga nii, nagu keegi seda päriselt teeks … ära peatu keskjoonel. Löö käelöök jõuga, nagu keegi tahaks sind lüüa. Mitte lukustades oma kätt nii, et su partner näeks sind alistades, kätt kinni püüdes, silati pühkimist sooritades vms hea välja.

Sa pead liikuma, mõistma ajastust ja suurenevat vastupanu.

Miks sa nii palju rõhku just sellele teemale paned, võrreldes muude teemadega?

Elusus on kõige aluseks. Kui inimene saab pihta sellele põhimõttele ja mõistab tõeliselt, mida see tähendab .. siis ei saa talle enam kunagi kägu ajada. Just sellepärast ma rõhutan seda nõnda palju. Samuti mult küsitakse pidevalt …. mis on parem …. see või teine .. see stiil või teine stiil …. miks sa seda drilli enam ei tee … miks sa ütled, et see ei toimi …. Vastus kõigile neile küsimustele on elusus …….. seega siis, kui nad saavad aru, mida see tähendab, on nende umbes tuhat ja üks küsimust ära vastatud. Elusus on kõige aluseks.

Ometigi, kui keegi tahab saada sertifikaati tuntud “Sifult” või kahe-inimese vormi sooritades lahe välja paista, siis nad ei hooli elususe ideest ega pööra sellele tähelepanu.

Miks on inimestel elususe ideed endale nii raske teadvustada?

Ma arvan sellepärast, et kui osad inimesed hakkavad ise elusalt treenima ja oma õpilastele elusat treeningut tutvustama, siis on nad tihtipeale sunnitud suurema osa oma seni õpitust minema viskama. Sest on näha olnud, et see osa seni õpitust vastupanu avaldava vastase peal rakendades ei tööta. Elusus sõelub selle kiiresti välja.

Sooritus on järsku muutunud kõige tähtsamaks. Ja kõige aluseks on saanud võitlusalad, milles tehakse silmapaistvaid sooritusi – poks, maadlus, judo, taipoks, brasiilia jiu-jitsu jne.

Mis erinevus on “kohaletoimetamissüsteemil” ja isiklikul “stiilil”?

“Stiil” on alati väga individuaalne. Igal võitlejal on tema oma “stiil” ja selle saab omandada ainult läbi sparringu ja elusa treeningu. Selles vastupanu osutava vastasega tegevuses leiab sportlane, kuidas kohaletoimetamissüsteemi enda jaoks tööle panna. See ongi tema “stiil”.

Kuid kohaletoimetamissüsteem jääb alati üpris muutumatuks, vaatamata kehade eripäradele.

Teisisõnu, on olemas õige viis tagantkägistuse (rear naked choke) tegemiseks. Seni, kuni inimeste kehad on sama ülesehitusega, jääb see “tehnika” samaks. See kägistus on “kohaletoimetamissüsteemi” näide.

Seetõttu on ka tüüpiline Jeet Kune Do (JKD) rootsi laua lähenemise metoodika, kus valitakse kohaletoimetamissüsteemist hoolimata mitmete eri võitluskunstide vahel, väga nigel lähenemine. Ilma püstivõitluse, lähivõitluse ja maasvõitluse kohaletoimetamissüsteemide tugevate põhioskuseta ei ole sa võimeline võitlema, ega rakendama midagi õpitud teadmistest. Me oleme leidnud, et ainus viis tõeliselt funktsionaalse oskuse omandamiseks on jääda lihtsate põhitõdede juurde, treenida elusalt ja sparrida.

Kohaletoimetamissüsteeme saab testida ja on ilmne, mis toimib ja mis ei toimi. Sportlik vabavõitlus (MMA) on näidanud, et poksi, maadluse ja BJJ kohaletoimetamissüsteemid on väga väärtuslikud. Seetõttu valivad võitlejad ikka samu kohaletoimetamissüsteeme. Keegi, kes on treeninud näiteks ‘silatit’, ilma mainitud funktsionaalsete kohaletoimetamismeetodite taustata, ei oleks võimeline sportlikus vabavõitluses võistlema. Nad ei suuda end kaitsta selliste vastaste eest.

Samas, treenimise, sparringu ja võitlemisega arendab loomulikult iga võitleja välja oma enda stiili. Kaks poksijat pole kunagi täpselt ühesugused, kuigi nad kõik kasutavad sama kohaletoimetamissüsteemi.

See kõik on väga lihtne ja selge.

Kuid kas KÕIK ei ole sõltuv konkreetsest isikust? Ega ei ole ju olemas teistest ülemaid kohaletoimetamissüsteeme?

On olemas õige viis tagantkägistuse tegemiseks, mis viib soovitud lõpptulemuseni võimalikult kiirelt ja efektiivselt. See on lihtsalt reaalsus. Sarnaselt on olemas õige moodus lüüa paremhaaki. See, kuidas seda tehakse, võib varieeruda. . . seda nimetataksegi „stiiliks,” mis igal poksijal on erinev. Kuid keha põhimehaanika, näiteks puusade liikumine, põhineb gravitatsiooni- ja liikumisseadustel ning see ongi kohaletoimetamissüsteem.

See, kas inimesed eelistavad seda reaalsust tunnistada või ei, ei muuda selle põhitõe kehtivust.

Näiteks kõik, kes õpetavad tänapäeval funktsionaalset maasvõitlust, käsitlevad kaitset, pealkontrolli jne. Seda võidakse nimetada lukumaadluseks, kuid kohaletoimetussüsteem on sama.

Kuna brasiillased olid need, kes selle kohaletoimetussüsteemi defineerisid, tuleb neid selle eest tunnustada. Kuid kokkuvõttes ei mängi stiili nimi üldse rolli. Tähtis on hoopis tõsiasi, et kohaletoimetussüsteemi taga seisavad mõjujõu ja ajastuse printsiibid ning et see toimib võitluses vastupanu avaldavate vastastega.

Kas saaksid selgitada parema näite abil, mida pead silmas, kui räägid “kohaletoimetussüsteemist”?

Muidugi võib brasiilia jiu-jitsut (BJJ) nimetada “stiiliks.” Ka shootot võib nimetada “stiiliks.” Kuid, kui vaadata kaht põhitegijat lähemalt, näiteks Rumino Satot shooto esindajana ja Renzo Graciet BJJ esindajana, siis ilmneb, et nad kasutavad sama kohaletoimetussüsteemi. Kumbki treenib samu positsioone, kaitset, pealkontrolli, külgkontrolli, käe ja kaela haaret jne. Samad alistamised, käelukud, jalalukud, kägistamised jne. Ning sama tüüpi drillid, kaitsest möödumised, jalalukkude treeningharjutused jne. Niisiis treenivad nad põhimõtteliselt sama kohaletoimetusüsteemi ja shooto ning BJJ nimed muutuvad selle koha peal tähtsusetuks.

Ilma selle kohaletoimetussüsteemita poleks kummastki stiilist maasvõitluseks eriti asja. See on fakt. Kujutlege, kui Sato ei teaks, mis on kaitsepositsioon või ei suudaks seda hoida või kui Renzo ei treeniks pealkontrollist põgenemist.

Niisiis ongi kohaletoimetussüsteem just seda – kehamehaanika või liigutuste süsteem.

Toon ka teise näite: nii JJ Machado kui Rigan Machado õpetavad brasiilia jiu-jitsut. Kui paluda neil õpetada pealkontrolli positsioonist õlalukku, olen kindel, et nad õpetaksid sama kohaletoimetussüsteemi. Kuidas paigutada oma kehamassi, hoida positsiooni, liigest väänata jne. See on sellepärast, et on olemas üks parim teadaolev moodus, kuidas seda teha. See väide võib olla poliitiliselt ebakorrektne, kuid siiski tõene.

Mis puutub aga „stiili”, siis kumbki kasutab täiesti erinevat stiili. Rigan on aeglane ja lömastav ning valdab vapustavat pealmängu, mille tagajärjel tunned sa end nagu laiaks litsutud sitikas. JJ ründemäng kaitsest on kiire, nagu kuulipilduja. JJ annab oma kaitsemängus sõnale „aktiivsus” täiesti uue tähenduse. Seega, nende stiilid on väga erinevad, kuid kohaletoimetussüsteem on sama.

Täpsustav küsimus: kuidas defineerid siis sina „stiili”?

See on hea küsimus. Stiil on inimese isiklik moodus rakendada kohaletoimetussüsteemi.

Tasub teada, et isikliku stiili väljakujundamise eelduseks on elus treening või vähemalt… sparring.

Kuidas kujundada välja omaenda „stiili”?

See ei seisne erinevatest kunstidest osade väljanoppimises (kontseptsioonimeetod) ega kellegi teise stiili imiteerimises (originaalmeetod).

Pigem seisneb see põhiliste kohaletoimetussüsteemide õppimises ja siis elusalt treenimises. Seda protsessi nimetatakse JKD-ks ning igaüks seda ei valda.

Kas ilma elususeta saab olla tõelist JKD-d?

Ei, ilma elusa treeninguta pole võimalik kujundada omaenda mängu, omaenda “stiili.” Kui ei jõuta tasemele, kus sul on omaenda stiil, ei ole sul ka JKD-d.

JKD ei seisne oma juuri taga ajades ühe kindla isikuni jõudmises. Samuti ei seisne see koopiatöökojast pärit paberi tindiga määrimises ega ka tohutul hulgal surnud drillivormide ega chi sau oskuste omandamises. JKD harrastamine tähendab jõudmist punktini  võitluses, kus sa alustad kõikides võitlussfäärides omaenda “stiili” väljakujundamist. Seda on võimalik saavutada AINULT läbi elususe. Selline on reaalsus ning kogu segaduse põhjuseks on suutmatus seda mõista.

Miks on sinu arvates veel nii palju treenereid, kes ei rakenda õpetamises elususe põhimõtet?

Selleks on kaks põhjust. Esimene on see, et nad ei oska seda. Nad tõemeeli ei tea täpselt, mis on elusus. Teine põhjus on hirm. Nad on piisavalt targad, et teada, mis on elusus, kuid kardavad, et ei suuda 100% ajast järgida õppekava, mida see põhimõte eeldab. On liiga palju asju, millest või mille õpetamisest nad peaksid selleks loobuma. Neil on kulunud aastaid, et arendada oma positsiooni või kujundada oma mainet ning nad tunnevad, et on jõudnud liiga kaugele selleks, et astuda samm tagasi, tunnistades, et nad on ehk minevikus eksinud ning et on olemas parem moodus. Sellest on kahju, sest säärane hoiak takistab arengut ja tekitab hirmu. Hirm viib omakorda vihani ning viha avaldub kaitsereaktsioonina. Sinus peab olema tahtmine lasta lahti.

Nii et teistest ülemaid kohaletoimetamissüsteeme on siiski olemas?

Toon veel ühe näite, puusaheite. Puusaheidet kasutatakse vabamaadluses, kreeka maadluses, judos, jiu-jitsus, sambos, mongoolia maadluses, islandi maadluses, rootsi maadluses ja hiina maadluses, loetledes vaid mõned. Kuid puusaheite kohaletoimetussüsteem on alati sama. Selle võtte mehaanika on alati sama: samm taha, tasandi muutus, puusanõks ja heide. Miks? Sest see on õige moodus seda teha. Ning kõik võitluskunstid, mis treenivad elusaid heiteid, on selleni jõudnud.

Võiksin näiteid tuua lõpmatuseni, kuid loodetavasti on asi arusaadav. Ilma kohaletoimetussüsteemita ei saa mõista distantsi ning seetõttu ei saa JKD eesmärki, muutuda efektiivseks igal distantsil, efektiivselt täide viia.

On täiesti ükskõik, kas nimetada seda kohaletoimetussüsteemi BJJ-ks, shootoks või wolverini-stiiliks. Erinevus on vaid semantiline.

Jah, kuid igaühest ju ei saa head võitlejat? Kuidas on nendega, kes väidavad, et on võimalik vallata tehnikat hästi, olemata tingimata hea võitleja?

Mõtle natuke…  kuidas saab vallata tehnikat hästi, oskamata võidelda? Selles pole mingit loogikat. Ei öelda ju: “see kutt valdab poksitehnikat hästi, aga sparringus saab iga kord kere peale.” Või: “see maadleja valdab tehnikat hästi, kuid tema mahaviimised on saamatud” või: “sellel brasiilia jiu-jitsukal on hea tehnika, aga maasvõitlust ei oska ta üldse.” Sellised väited on lihtsalt jaburad. JKD-s aga väidetakse nii pidevalt. See on kõigest üks järjekordne müüt.

Võid olla tasemel võitleja ilma erilise tehnikata, tänu oma agressiivsusele, suurusele, plahvatuslikkusele, jõule jne. Kuid vallata tehnikat hästi ilma oskuseta võidelda on võimatu.

See on sarnane sellele, kui mõni avaldab arvamust, et mina olen kõrvaldanud võitluskunstist kunsti, et meil taandub kõik ainult võitlusele. Ma küsin siis vastuseks: millise kunsti?

Kunst seisneb soorituses, tegevuses. Kunst seisneb treeningu enda sooritamises, jagamises ja kogemises.

Samuti võib igaühest saada võitleja. Hea treener võib õpetada ka tagasihoidlike füüsiliste eelduste ja intelligentsusega inimesele, kuidas saada heaks võitlejaks. Igaüks aga ei pruugi tunda tahtmist või vajadust tuua vajalikke ohvreid, et jõuda sellisele tasandile.

Kui sa treenid vaid põhielemente, siis kas see pole mitte ‘soorituse’ vaid lühiajalise eesmärgi nimel treenimine?

Võitluses pole sellist asja nagu “edasijõudnute” tehnikad.

Rickson Gracie kasutab sama käelukku, mida valge vööga treenija, kes on treeninud kuu aega. Nad kasutavad sama kolmnurk-kägistust, sama küünarnuki-põgenemist jne. Erinevus “edasijõudnute” ja “algajate” tehnikate vahel seisneb lihtsalt liikumise ajastuses, intensiivsuses ja efektiivsuses.

Sama kehtib ka maadluses. 6-aastased oma maadlustrennis kasutavad samasugust kahejala-mahaviimist, mida olümpiatasemel “eksperdid.”

Judos treenivad eksperdid terve eluaja kaht või kolme “põhilist” heidet. Jah, sedasama heidet, mida õpetatakse ka kõikidele algajatele.

Lennox Lewis ei löö “edasijõudnute” vasakhaaki. . . sama põhialus, sama põhialus, sama põhialus. Elementaartõed, mis sisalduvad KÕIKIDES funktsionaalsetes võitluskunstides.

Põhialused, mida sooritatakse väga hästi. . .  need ongi edasijõudnute tehnikad.

Kui kõikidel on põhitõed, siis mida on sul teistele pakkuda?

Vastus on = kõike.

Kuid ma kahtlen, kas on hea mõte visata uus treenija ülepea vette ja lasta neil vaid paarikuuse treenimiskogemusega sparrida?

Jah, üldiselt me ei soovitagi uutel treenijatel lasta sparrida. On palju tõhusamaid meetodeid.

Kuidas teha vahet, kas üks või teine kunst on funktsionaalne?

Minu ja mu treeningsaali sõnumiks on elusus.

Kui sa mõistad seda sõnumit ning elususe tähendust, siis saad vaadata mis tahes kunsti, nähes otsekohe, kas nende kasutatavad treeningmeetodid on funktsionaalsed. Iseenesest pole mingit vajadust ühtki konkreetset kunsti või treenerit teiste seast esile tõsta. See pole üldsegi asja mõte.

Kõige tähtsam kõigepealt.

Minu treener ütleb, et katasid on kasulik treenida.
Kas sinu arvates on katad, vormid või djurud praktilised?

Ei ole. Need hoopis takistavad arengut.

Poksijad taovad poksikotte ja jalgpallurid jooksevad rehvidel – kas te ei arva, et vaja oleks segu elusast ja surnud treeningust?

See, mida sa kirjeldad, ei ole meie mõistes “surnud” drill, vaid pigem üldfüüsiliste harjutuste kogum.

Muidugi võid tõsta raskusi ja siis treenida elusalt, saades väga osavaks. Samuti saad joosta rehvidel, hüpata hüppenööriga, sprintida, teha joogat (mul on joogasse palju usku) ja teha igasugu muid erinevaid üldfüüsilisi harjutusi. Kui seda ühendada võitlusspordi treeninguga, võid jõuda väga kõrgele tasemele.

Kuid kui tahad harjutada tegevusele spetsiifilist liikumist, mida rakendatakse “võitluses,” siis tuleb sul harjutada liikumisi, mis on funktsionaalsed ning mis toimivad agressiivsete, vastupanu avaldavate ründajate vastu. Kui neid liikumisi harjutada koos partneriga, siis peab see treening olema elus. (vaata TII-meetodit) Vastasel juhul ei ole see treening reaalses olukorras kohaldatav.

Kuid kui inimesed tõstavad raskusi, jooksevad rehvidel jne, et oma oskusi arendada, siis miks ei võiks harjutada samal põhjusel sombradrad, hubudi, katat või kahe inimese vorme?

Raskuste tõstmine on üldfüüsiline treening. See parandab su võitlusoskusi, kuna muutud selle läbi tugevamaks ja saavutad parema vormi. See ei õpeta sind tõhusamalt käelukku tegema. Selleks oleks vaja elusat partnerit. Selle jaoks on “isolatsioonis drillimine.” Et arendada endas funktsionaalse võitluse oskust, pead investeerima tuhandeid tunde elusat treeningut vastupanu avaldava vastasega. Selleks ongi tähtis teha vahet üldfüüsilistel harjutustel ja spordialale spetsiifilisel treeningul. Sportlased oskavad neil vahet teha ega satu segadusse. Võitluskunstide harrastajad aga satuvad sageli segadusse. Selles ongi probleem.

Sombradat näiteks ei õpetata kui üldfüüsilist, vaid kui spordialale spetsiifilist treeningut. Need, kes seda õpetavad, väidavad, et see on kaikavõitluse õpetamise esimene etapp. See ei ole spordialale spetsiifiline, kuna see ei ole kohaldatav otseselt sparringus. . . nii nagu BJJ-s käelukk. “Käeluku võtmist” ei õpetata selleks, et füüsilisi omadusi arendada ning kui tuleb aeg kasutada käelukku sparrimisel, öelda: “nüüd teeme sellised muudatused, et käelukk hakkaks toimima.” See pärsiks taas kord edasiliikumist ning ongi üheks paljudest põhjustest, miks sombrada ei ole elus ega kindlale spordialale spetsiifiline treening.

Võib ju üritada väita, et seda saab kasutada, et “teisi oskusi arendada,” nagu sageli väidetaksegi, kuid milleks õppida midagi valesti selleks, et arendada oskusi? See pole ratsionaalne.

Kuidas siis õpetada kaikavõitlust kellelegi, kel pole mingit kogemust? Näiteks, kuidas võtta vastu ja tõrjuda ees- või tagakätt lööki?

1) Näita ette selgitav liikumine, näiteks kaitse ja löök.

2) Lase kummalgi partneril varustus selga panna (võimalikult vähe varustust). Lase ühel sooritada teise pihta eestkäelöök – alustades aeglaselt, kuid lüües lõpuni. Jällegi, suurenev vastupanu.

Selle käigus üritab vastane sooritada seda, mida te püüate õpetada, antud juhul blokkida ja vastu lüüa ilma ise lööki sisse saamata. Vilumuse tekkides suurendame vastupanu ja lisame tagantkäelöögi. 5-10 minutiga peaksime jõudma tulemuseni, kus üks pool sooritab suvaliselt eest- ja tagakäelööke ning teine püüab kaitsta ja vastu lüüa.

Umbes 15-20 minuti möödudes lõpetaksime kerge sparringuga, kui osalised on sellega nõus. Treenimise intensiivsus ja kasutatavad vahendid sõltuvad sportlase tasemest.
Nii treenime me käelukke, jabe, jalalööke, kahejala-mahaviimisi, sproolimist ja kaikavõitlust.

See on drillimise esimene etapp, mida me nimetame:

TII-meetodiks

Tutvustus (kestus ainult paar minutit, see pole osaliste jaoks ilmselt eriti keeruline)

Isolatsioon (isoleeritud sparring, rakendades elusust)

Integratsioon (liites oma mängu)

Keegi ei pea viga saama, siin pole mingeid päheõpitud seeriaid ega kunstlikke jalgade liikumisi – kõik on juhuslik ja reaalne. Siirdudes “sparringuetapi” juurde, ei ole vajadust midagi korrigeerida ega muuta, kuna neid on algusest peale õigesti treenitud. Millegi parandamise järele pole vajadust. Pole mingit fikseeritud mustrit. See on lõbus ja õpilastele meeldib.

Eksperimendi korras või lihtsalt vahelduseks proovi järgmist:

Õpeta ühele õpilaste rühmale sombrada/hubudi seeriate abil ning siis katseta neid kõiki sparringu erinevais “etappides.” Samal ajal lase teisel rühmal treenida ainult elusalt, nagu ma ülalpool kirjeldasin. Ei mingeid mustreid, hubudi, ei mingit jama, ainult sparringu-drillid suureneva vastupanu vastu. Siis lase neil omavahel sparrida. Tulemused võiksid huvi pakkuda ning eelkõige tõestama mu juttu.

Kuid kõigile ei sobi ju TII- meetodiga treenimine otsekohe. Kas ei peaks mõnedele inimestele kõigepealt tutvustama surnud muster-kombinatsioone?

Kui oletad, et “drillid” tuleb sooritada mustrina, siis vaata see oletus üle. See ei ole nii. Veel enam, mustri raames tegutsedes ei ole drillimisest mingi koha pealt muud kasu peale liikumise tutvustamise *. Õigesti “drillimiseks” ei tohiks olla mingit kunstlikku mustrit ja pole ühtki põhjust sellist luua peale “traditsioonil” põhineva ignorantsuse.

*(märkus: kunstliku mustri all mõtlen ma nimelt kahe inimese vormi. “Mina teen üht, sina reageerid nii jne”. Vahel on head kombinatsioonid seotud, kuid “drillimisel” on me eesmärgiks, et need kombinatsioonid toimiksid võideldes vastupanu avaldava vastasega. Muul juhul ei ole ajastust ja me oleme jätkuvalt mängu tutvustusfaasis.)

Seni, kuni sa hoiad kinni mustrist, ei arenda sa oma tundlikkust. Teisisõnu, ajastuse taju ei teki puunukku või poksikotti tagudes. Poksikotiga treenides tekivad “spordialale spetsiifilised” kordused. See aitab tugevdada südant ja lihaseid, mis arendavad kehalist võimekust. Samuti aitab see kombinatsioone meelde jätta. Kuid mitte iial ei aita selline treening omastada mingisugust ajastuse tunnetust, kuna see pole „elus”.

Tundlikkus. . . see pole muud kui “ajastus” käegakatsutavas vormis. . . selleks on jällegi vaja treeningpartnerit. Puunuku ega poksikoti abil ei õpi tundlikkust ega ka “ajastust”.

On sada tuhat elusat moodust, kuidas omandada tõelist tundlikkust juba esimesest päevast peale, ilma haiget saamata, mustriteta spordialale spetsiifilise liikumisega, mida saab õpetada ükskõik kellele.

Selleks ei pea tegema muud kui. . . . lahti laskma ja juurde looma.

Kuid inimestele ju meeldivad veidrad asjad?

Ma pole nõus.

Toon ka konkreetse näite. Olen treeneritelt sageli kuulnud, et mõned õpilased “tahavad” sellist „värki.” Olen õpetanud seminaridel, mille korraldaja on palunud, et näitaksin „trappingut” (käe kinnipüüdmine), kuna õpilastele see meeldiks ning et rühmale, mida ma õpetasin (nii ebasportlik rühm kui üldse võimalik) minu lähenemine ei sobiks. Kes mind tunnevad, need teavad, et ma ei tee iial selliseid kompromisse. Niisiis ei näidanud ma mingit käte kinnipüüdmist ega ühe- kahesammulist sparringut. Õpetasin nii nagu alati ja õpilastele… see meeldis. Nad küsisid oma treenerilt: “miks sa meile varem sellist lähenemist õpetanud pole?”

Sellised on olnud mu kogemused kogu maailmas.

Kuid kas drilliga või ilma drillita oleks mul lihasmälu või koordinatsiooni?

Mida sa kostaksid, kui lööksin sparringus paremsirge, pärast seda kui mulle on õpetatud karatelööke ja karateblokke. Ning kui mulle mainitaks, et mu sirge ei meenutanud absoluutselt mu karatelööke ja karateblokke, vastaksin:

“Seda küll, kuid kas mul drilliga/ilma drillita oleks lihasmälu või koordinatsiooni? Vaevalt küll.”

Selles pole mingit loogikat.

Miks siis õpetavad nii paljud JKD/Kali treenerid ikka veel selliseid drille nagu sombrada ja hubud?

Minu läbinisti aus oletus on, et enamik treenereid lihtsalt ei oska muudmoodi. Kuna nad ei mõista, kuidas drillida, kardavad nad elusust õpetama hakates oma õpilasi kaotada. Nad usuvad, et õpilased “tahavad” või vajavad neid drille. Või et nad peavad sel moel jätkama, kui ei taha oma tööd kaotada.

See on järjekordne arutlusloogika viga. Õpetamiseks on palju paremaid mooduseid, mis on täpselt sama turvalised, lihtsad omandada, sama lõbusad ja palju funktsionaalsemad.

Mis on De-Chau analoogia?

See oli analoogia, mille abil selgitati, miks on tähtis alati õpetada võitlusprintsiipe tegevusele spetsiifiliste drillide abil.

Näiteks võin rääkida müstilisest “allaviimise” energiast. Võin siis leiutada kahe inimese vormi, et seda põhimõtet “demonstreerida.” See võiks näha välja nagu väike tantsunumber, mille käigus trambime jalgu, nagu astuks kuke moodi. Või nagu patsumäng, kus eesmärgiks on lüüa teise inimese puusade pihta enne “allaviimist”.

Varsti oleks terve hulk De-Chau asjatundjaid, kes on de-chau-mängus võitmatud, võiksid seepeale demonstreerida ohtralt lahedaid üleminekuid ja de-chau treeningu variatsioone.

Kui neilt küsida, miks ei meenuta de-chau treening sugugi tõelist võitlust, selgitaksid nad, et de-chau eesmärgiks on lihtsalt õpetada “allaviimisenergia” põhimõtteid ja anda edasi paar tehnikat. Just sellepärast!

Teine variant oleks lihtsalt õpetada sportlane sproolima.

Sproolimine õpetab “allaviimisenergiat”, kuid kui küsida maadlejalt, mida ta tegi, vastaks ta, et õppis mahaviimist peatama, mitte ei õppinud “allaviimisenergiat”. Sproolimisenergia õppimine ilma sproolimiseta oleks absurdne. Seda ütleb lihtsalt terve mõistus.

Kui hakata õpetama vorme ja kahe inimese drille, mis ei ole tegevusele spetsiifilised ning mille mõtteks on lihtsalt demonstreerida “põhimõtet” ja õpilased hakkavad neid sellisena harjutama, muutub asi veidraks ning funktsionaalne Kunst läheb üsna ruttu kaotsi.

Kas pole ignorantne mõnede kombel väita, et chi sao ei toimi?

Ei, otse vastupidi. Ignorantsus tuleb sõnast “ignoreerima.” Antud juhul on tegu funktsionaalse kasutuse kohta käivate tõendite puudumise ignoreerimisega.

Kahjuks ei lähtuta võitluskunstide trennis, kus ma käin, alati elususest (mis on teie videotes ja veebilehel väga hästi ära seletatud) kui juhtprintsiibist. Sageli kipuvad inimesed kaitsema treeningmeetodeid, kus elusus ei mängi rolli. Ühe vestluse käigus treeningmeetodite üle ütles keegi mulle: “Kuid poksijad ju taovad poksikotti – seal pole mingit elusust. Kas tahad väita, et poksikoti löömine on ajaraisk? Ka poksipirni tagumine ei meenuta võitlust, nii et ka see on vist ajaraisk?” Selgitasin vastuseks, et poksikott aitab arendada kehamehaanikat ning et selle löömine on iseenesest hea trenn. Seepeale tuli vastus: “Aga kuna selles pole elusust, ei saa ju sellest mingit tolku olla või kuidas?” Tahtsingi küsida, kas teid on millalgi rünnatud selliste kommentaaridega?

Sul on õigus. Inimesed kaitsevad oma veendumusi, sest nad võtavad kaitsehoiaku. See on üldiselt tingitud sellest, et nad identifitseerivad end oma meetodiga. Parim, mida sellisel juhul teha saab, on rääkida oma tõtt (ära kunagi karda seda teha), naeratada ja jätkata oma teed.

Mis puutub aga poksikotti, siis sellega treenimist saab muuta realistlikumaks, liikudes selle ümber, vältides masinlike, korduvate kombinatsioonide kasutamist. Kuid me saame oma keha arendada paljudel erinevatel viisidel, mis pole “elusad”. Kõik need tegevused langevad üldfüüsilise treeningu kategooriasse. Raskuste tõstmine ei ole elus, kuid sel on otsene mõju kehale.

Elusus astub mängu, kui sul on partner. BJJ on suurepäraseks näiteks sellest. Võid rullida matil maadlusnukuga, harjutades põlv-peal kontrolli, käelööke jms. See on väga sarnane poksikoti löömisele. Kuid, kui sa ei maadle kunagi elusalt vastupanu avaldava vastasega või teed seda harva, ei suuda sa iial areneda isegi algajate sinise vöö tasemeni.

Ilma elususeta lihtsalt ei saa – see on see, mis annab ajastuse ja oskused. Nagu see kehtib BJJ puhul, kehtib see ka püstivõitluse ja seotud lähivõitluse puhul.

Kuid algajaid niimoodi õpetada ju ei saa. Kuidas õpetada seda seminaril suurele rahvahulgale? See paistaks ju kaootiline.

Pole sugugi tõsi. Ma õpetan seminaridel üle kogu maailma, ilma surnud mustreid kasutamata. Õpetan kaikavõitlust, maasvõitlust, lähivõitlust, püstivõitlust ja mida tahes, ilma kordagi mustreid rakendamata. Õppimine käib kiirelt, lõbusalt, naeru saatel ja ilma vigastusteta.

Kuidas kommenteerite väidet, et surnud mustritel põhinevad drillid on enesetäiustamise jaoks?

See on üldiselt viimane vabandus, mida kehvade treeningmeetodite kaitseks tuuakse. Siinkohal tuleb küsida, mida mõeldakse “enesetäiustamise” all. Selle termini lahtiselgitamata jätmine muudab kogu selle väite täiesti sisutuks. Niisiis on oluline paluda selle kohta selgitust.

Kui oled saanud selgituse, siis küsi endalt, kas elus treeningumeetod vastaks samale kirjeldusele samaväärselt hästi või reaalsuses… koguni palju paremini. Küll näed, et see on alati nii.

Pea meeles, miski, mida kasutatakse ‘enesetäiustamiseks,’ peab esmalt olema ehtne, reaalne ja tõeline.

Kui otsid reaalseid “enesetäiustamise” meetodeid, siis neid leidub elusast treeningust, spordist. Kadunud suurkuju Joseph Campbelli sõnul, ” oma elu suurimad elamused olen ma saanud spordist.”

Kuid kas ainult elusalt treenides ei jää “enesetäiustus” või “vaimne külg” kõrvale?

Otse vastupidi. Palju on kirjutatud sellest, kuidas funktsionaalne sportlik treening on sügavaks ja tähendusrikkaks eneseteostuse vahendiks.

Kuidas treenida elusalt vanemaks saades?

Hea küsimus. Selleks on kolm näpunäidet:

1) Hoia end vormis. (Seda tuleks teha nagunii, kuna oletatavasti hoolid sa oma kehast)
2) Treeni mõistlikult, ära treeni üle.
3) Rakenda suurenevat vastupanu. Üle pingutamiseks pole põhjust. Kehtib väärarusaam, et tõhus treening peab olema karm ja brutaalne. Sarnaselt paljudele ideedele, kehtib tegelikkuses otse vastupidine.

Armastangi jitsi ka seepärast, et saab teha aeglaselt ja õrnalt ning see toimib ka siis. Küll on imeline kunst.

Muide, kui sa ei saa hakkama tai chi, silati, aikido vms-ga nüüd, noore, tugeva mehena, siis mis kasu sul neist enam on, kui oled vanem ja ebasportlikum? (Imestan alati, kui kuulen inimesi rääkimas, et hoiavad neid alasid selleks ajaks, kui nad on vanad. Kus on siin loogika?) Liikumised on ju nagunii samad, pead lihtsalt jälgima hoolikamalt, kuidas sa neid kasutad ning kuidas treenid.

Elusus on igaühe jaoks!

Kas on tõsi, et nii palju kui on maailmas inimesi, on ka erinevaid mooduseid?

See on tõsi, kui sõnastada nii üldistatult. . . lisa lõppu täpsustus (nt „et sooritada tagant-kägistust”) ning hakkame märkama, et inimestel on ühesugused kehad, ning et kehamehaanika ja füüsikaseadused, millele see liikumine allub, on sarnased.

Krishnamurtil on just selle teema kohta hea nali:

Kurat kõndis oma sõbraga mööda tänavat. Järsku kummardus nende ees üks mees, korjas midagi maast üles, vaatas seda ja pani oma taskusse. Sõber küsis kuradilt: “Mille see mees üles korjas?” Kurat vastas: “See oli tükike tõest.” “Sinu jaoks on see ju paha lugu,” kostis seepeale sõber “Sugugi mitte,” vastas kurat, “ma aitan teda selle korrastamisel!”

Tõdede tõde:

Elususes on kõige peamiseks vabadus rakendada ükskõik mida, mis hetkes toimib. Õige tegutsemine õigel hetkel. Teisisõnu on see tõeline kaastundlikkus. Vabadus, mida on võimalik tunnetada ainult süüvides hetkesse sajaprotsendiliselt, vabanedes mõtetena avalduvast uskumuste koormast.  Selge pea, mis teadvustab hetke reaalsust täiel määral ning toimib aja ja ruumiga täielikus sünkroonsuses – sellest saabki elusus alguse.

Peamine on armastus.

Hämar suitsuvinene keldrisaal, kus kaks meest pealtvaatajate ergutuste saatel vahendeid valimata vihaselt kaklevad, teineteist kägistades ja rusikatega tagudes. Heitlus raugeb alles siis, kuni üks meestest lõpuks alistub.
Sellised Ameerika filmides levinud stseenid on meile pigem kahju toonud, nendib Tallinnas Kristiine spordimajas tegutseva 3D klubi juht Priit Mihkelson. Paar korda nädalas koguneb klubisse sadakond meest ja kaks naist, kel hobiks sportlik vabavõitlus.

Eestisse jõudis USAst pärit vabavõitlus põhiliselt tänu Mihkelsonile umbes kuus aastat tagasi. Selle ala kaugeks sugulaseks võib tõepoolest pidada algelist ja metsikut puurivõitlust ning üheks eelkäijaks muistset olümpiaala pankrationi.

Lihtsustatult öeldes on sportlik vabavõitlus segu kolmest olümpiaspordialast: poksist, maadlusest ja judost. Kõigi kolme elemendid on lubatud, vastasega võib maadelda, poksida ja ka judos tuntud valuvõtteid kasutada. Sellest ka klubi nimi 3D ehk kolm distantsi – püstivõitlus, maasvõitlus ja lähivõitlus. Idamaistele rituaalidele ja tiitlitele on siin aga selg keeratud, auastmeid kellelegi ei jagata.

Mihkelsoni sõnul on esialgu üsna reeglitevabast madistamisest välja kasvanud spordiala, millel oma kindlad piirangud. Seltskond on kirju, aga üsna paljud klubilised kuuluvad n-ö valgekraede ehk kõrgharidusega kontoritöötajate ridadesse.

Paraku tuleb neil sageli eelarvamuste küüsis töökaaslastele või pruutidele selgitada, et tegemist pole valdavalt madalalaubalistele mõeldud sihitu kaklusega. «Arvatakse, et kui selle spordialaga tegeled, siis on vaata et kogu aeg ninaluu katki,» naerab Mihkelson.

Graafik Madis Epler, kes enne klubiga ühinemist oli proovinud eri idamaiseid võitluskunste, hindab vabavõitluse puhul kõige enam treeningu efektiivsust ja 3D klubi treeningupõhimõtteid. «See on väga realistlik ala, kus saab ennast kõige paremini proovile panna, teiste võitluskunstide puhul sellist tunnet ei tekkinud,» mainib mees.

Samas leiab Epler, et tegemist pole millegi eriskummalisega. «See on üks võimalus oma tervisest hoolida ja ennast treeningutega vormis hoida, samasugune nagu mõne teise jaoks näiteks jõusaalis või aeroobikas käimine,» selgitab ta.

Fotograafina töötav Mardo Männimägi jõudis klubisse aasta tagasi tänu eelnevale maadluskogemusele. Männimäe sõnul annab treenimine talle eelkõige enesekindlust. «Trenni tulles tuleb ego maha jätta, see ei ole koht, kus teistele haiget teha,» rõhutab Männimägi.

Algaja peab kõigepealt läbima neljakuulise baaskursuse, mille jooksul saab selgeks põhireeglid, ning seejärel on võimalik otsustada, milline stiil valida. «Kõik ei tegele kõigi kolme distsipliiniga, võib valida ka ainult ühe,» selgitab Mihkelson.

Klubi kahele naisele hinnaalandust ei tehta, nad võitlevad koos kõigi teistega. Kui esialgu oli meestel veidi raske naisega võitlusse asuda ja vahel talle ka kaotada, siis ajapikku on see tunne seljatatud.

Treeneri sõnul eeldab võitlusest arusaamine loomupärast intelligentsust, edu saavutamiseks on vaja kujundada kindel strateegia. Ka vaimne ja füüsiline tervis peavad korras olema.

Kuigi trennis õpitakse ka enesekaitsevõtteid ja paljud just sellepärast trenni tulevadki, ei tohiks pelgalt see huvi Mihkelsoni jutu järgi määravaks osutuda. Ta ise ei tea ühtegi korda, kui oleks pidanud tavaelus oma professionaalseid oskusi rakendama. «Kõige parem enesekaitse on ohtlikest olukordadest hoidumine,» leiab 3D klubi juht.

.

Allikas: Youtube

Viimati uuendatud 6.jaanuar 2009

.

Sportlik vabavõitlus on kahevõitlusala, mille eesmärgiks on selgitada sportlikus keskkonnas välja parim võitleja. Võistlejate puhul hinnatakse tehnilist sooritust, püüdlust alistada vastast kas löökide või valuvõttega ning head füüsilist vormi.

Professionaalid (A- ja B-klass) on sportlikule vabavõitlusele pühendunud sportlased. Nende eesmärgiks on tervist ja võimeid arendava ettevalmistuse kaudu nii eneseteostus ja edu saavutamine võistlustel kui ka oma potentsiaali maksimaalne rakendamine ja edu saavutamine rahvusvahelises sportlikus konkurentsis. (http://www.eok.ee/est/treenerikutse/alusdokumendid/standard)

Amatöörid (C-klass) on sportliku vabavõitluse harrastussportlased. Nende eesmärgiks on eneseteostus ja edu saavutamine võistlustel tervist ja võimeid arendava ettevalmistuse kaudu. Samuti pakub neile huvi vaba aja sisukas ning meelepärane veetmine. (http://www.eok.ee/est/treenerikutse/alusdokumendid/standard)

1. Kaaluklassid:
Professionaalid (A- ja B-klass):
Kärbeskaal: kuni 56 kg
Kukk-kaal: 56-60 kg
Sulgkaal: 60-65 kg
Kergekaal: 65-70 kg
Kergekeskkaal: 70-77 kg
Keskkaal: 77-84 kg
Poolraskekaal: 84-93 kg
Raskekaal: üle 93 kg

Amatöörid (C-klass): kokkuleppelised

2. Matši kestus ja võitlusala:
Professionaalid:
A-klass: kolm viieminutilist raundi üheminutilise puhkepausiga raundide vahel
B-klass: kaks viieminutilist raundi üheminutilise puhkepausiga raundide vahel

Amatöörid:
C-klass: kolm kolmeminutilist raundi üheminutilise puhkepausiga raundide vahel

Sportliku vabavõitluse matše peetakse poksiringis ja puuris.

3. Varustus:
Professionaalid (A- ja B-klass):
1. ESvBjjL poolt heaks kiidetud vabavõitluskindad
2. Hambakaitse
3. Kubemekaitse
4. Lühikesed võitluspüksid

Amatöörid (C-klass):
1. EsvBjjL poolt heaks kiidetud vabavõitluskindad
2. Hambakaitse
3. Kubemekaitse
4. Lühikesed võitluspüksid
5. ESvBjjL poolt heaks kiidetud säärekaitsmed

Varustusel ei tohi olla väljaulatuvaid kõvu osi, mis võiksid põhjustada lõikehaavu.

Professionaalidel (A- ja B-klass) ja amatööridel (C-klass) on lubatud lisaks järgmine:
• Võistlejate käed võivad olla seotud / teibitud ainult moel, mis jätab peopesa vabaks ning ei ületa kindaga kaetud käe pinda.
• Lühikeste või pikkade varrukatega maadlussärgi ning pikkade võitluspükste kandmine ainult korraldajate nõusolekul (meditsiinilised jne põhjused).
• Põlve-, küünarnuki-, hüppeliigese- vms sidemete ja / või kaitsmete kandmine ainult korraldajate nõusolekul (meditsiinilised jne põhjused). Sidemed ja kaitsmed ei tohi sisaldada metallist või plastikust konstruktsioone ega klambreid.

4. Nurgameeskond:
Iga võistleja nurgameeskonda peab kuuluma vähemalt 1 inimene. Iga võistleja nurgameeskonnas võib olla maksimaalselt 2 inimest.

5. Võitlusdistantsid:
Vabavõitlusmatšil on lubatud võitlus kõigis võitlusdistantsides:
1. Püstivõitlus (löögidistants): mõlemad võistlejad on püsti. Lubatud on kõik löögivõtted, välja arvatud need, mis on loetletud punktis 6.
2. Lähivõitlus (klintš): mõlemad võistlejad on püsti, vähemalt ühel võistlejal on vähemalt üks haardekontakt vastasega. Lubatud on kõik löögi-, heite-, mahaviimis- ja alistamisvõtted, välja arvatud need, mis on loetletud punktis 6.
3. Maasvõitlus – vähemalt ühel võistlejatest on ringikattega kolm või enam puutepunkti (näiteks kaks jalalaba ja üks peopesa / kaks jalalaba ja üks põlv / kaks peopesa ja üks põlv jne) või ringikattega on kontaktis suurem kehapind (näiteks istuli / selili / külili jne). Antud distantsi vaadatakse mõlema võistleja suhtes eraldi. Lubatud on kõik löögi-, heite-, mahaviimis- ja alistamisvõtted, välja arvatud need, mis on loetletud punktis 6.

6. Keelatud toimingud:
Nii professionaalidel (A- ja B-klass) kui amatööridel (C-klass) on keelatud:
1. Kõik löögid peaga.
2. Hammustamine.
3. Juustest haaramine.
4. Sõrmede või varvaste panemine kehaavaustesse või haavadesse.
5. Kõik rünnakud kubemesse.
6. Väikeste liigeste (sõrmed / varbad) väänamine.
7. Löögid kuklasse ja selgroogu.
8. Kõik löögid kõrri ning kõrisõlmest haaramine.
9. Küünistamine ja näpistamine.
10. Rangluust haaramine.
11. Otselöögid liigestesse (küünarnukkidesse, põlvedesse).
12. Otse ülevalt alla suunatud küünarnukilöögid küünarnuki otsaga.
13. Jala- ja/või põlvelöögid pähe maasoleva (paragrahv 5, lõik 3) vastase pihta.
14. Vastase tahtlik heitmine otse pea või kaela peale.
15. Vastase heitmine ringist välja.
16. Vastase pihta sülitamine.
17. Ringiköite haaramine.
18. Ebaviisaka kõneviisi kasutamine ringis.
19. Vastase ründamine raundidevahelise pausi ajal.
20. Vastase ründamine, kui kohtunik või arst kontrollib tema seisundit.
21. Vastase ründamine peale raundi lõppu tähistava kella kõlamist.
22. Vastase teadlik ründamine peale vastase alistumismärguande märkamist.
23. Kohtuniku korralduste tahtlik eiramine.
24. Pidev vastase eest põgenemine ja kontakti vältimine, hambakaitsmete korduv mahapillamine või vigastuse teesklemine.
25. Nurgameeskonna füüsiline sekkumine matši käiku.
26. Õlide, salvide, vaseliini, massaažiõlide, juuksegeeli või mis tahes teiste kehapinda libestavate ainete kasutamine. Ainsa libestava ainena on lubatud vaseliini vähesel määral näole määrimine. Määrimine on lubatud ainult ringikohtuniku juuresolekul vahetult enne ringi sisenemist.

Professionaalidel on keelatud:
A-klass:
27. Kokkuleppeline: küünarnuki- ja käsivarrelöögid pähe mis tahes distantsil.

B-klass:
27. Küünarnuki- ja käsivarrelöögid pähe mis tahes distantsil.
28. Jala- ja/või põlvelöögid pähe maas olles (paragrahv 5, lõik 3).

Amatööridel on keelatud:
C-klass:
27. Küünarnuki- ja käsivarrelöögid pähe mis tahes distantsil.
28. Põlvelöögid pähe mis tahes distantsil.
29. Käelöögid pähe maasoleva (paragrahv 5, lõik 3) vastase pihta.
30. Käelöögid pähe maas olles (paragrahv 5, lõik 3).
31. Jala- ja/või põlvelöögid vastase pihta maas olles (paragrahv 5, lõik 3).
32. Käe, küünarnuki ja põlve panemine näopiirkonda.

Võistlejale, kelle suhtes sooritati keelatud tehnikat, kuid kes on siiski võimeline matši jätkama, antakse aega tekkinud vigastusest toibumiseks (maksimaalselt 3 minutit).

7. Võitluse taasalustamine (passiivsus):
Kohtunikul on õigus taasalustada võitlus (mõlemad võistlejad tuuakse ringi keskele võitlusdistantsi nr 1), kui matš on jõudnud surnud seisu ning kumbki võistleja ei tegutse, et parandada positsiooni või lõpetada matši. Ringikohtunikul on õigus anda hoiatus võistlejale, kes põhjustab passiivsust või väldib võitluse aktiivset jätku. Hoiatust võetakse arvesse, kui matš lõppeb läbi otsuse.

8. Võimalused matši lõpetamiseks:
Professionaalid (A- ja B-klass) ja amatöörid (C-klass):
1. Alistus
• Matš lõppeb alistusega, kui vastane annab alla (füüsiliselt, patsutades käega vastase kehale või ringikattele, või verbaalselt üheselt mõistetavalt, nt hüüdes: „Stopp!” vms).
• Matš lõppeb alistusega, kui kohtunik peatab matši, sest alistusvõte on tekitamas vastasele vigastust või teadvusekaotust.
• Võitjaks kuulutatakse vastase alistanud võistleja. Ametlik märge: Alistus (täpsustus).

2. Nokaut
• Matš lõppeb nokaudiga, kui vastane ei ole saadud löögi või löökide tõttu suuteline võistlust jätkama.
• Võitjaks kuulutatakse vastase nokautinud võistleja. Ametlik märge: Nokaut (täpsustus).

3. Tehniline nokaut
• Matš lõppeb tehnilise nokaudiga, kui kohtunik peatab matši, sest üks võistleja on täielikult domineeriv ja/või vastane ei suuda end mõistlikult kaitsta.
• Matš lõppeb tehnilise nokaudiga, kui võistleja on saanud vigastuse lubatud tehnika tõttu. Matš peatatakse ringikohtuniku poolt ning võistleja mittejätkamise üle otsustavad võistluste arst ning ringikohtunik.
• Võitjaks kuulutatakse domineeriv / võistlust jätkata suutev võistleja. Ametlik märge: Tehniline nokaut (täpsustus).

4. Otsus
• Matš lõppeb kohtunike otsusega, kui matši lõppedes pole eelpool nimetatud meetoditel võitjat selgunud. Kolm kohtunikku hindavad matši kui tervikut, toetudes järgnevatele asjaoludele:
- võistlejate püüdlus lõpetada matši;
- vastasele tehtud kahjustused, löömiskombinatsioonid, heited, mahaviimised, vastase kontrollimine maas;
- agressiivsus;
- ringikontroll.
• Võitjaks kuulutatakse enim kohtunike hääli saanud võistleja. Ametlik märge: Otsus (täpsustus). Otsus (täpsustus) saab olla kas ühehäälne otsus või enamuse otsus.

5. Tehniline otsus
• Matš lõppeb tehnilise otsusega, kui esimese raundi lõppedes ei ole võistleja mittesihiliku keelatud tehnika tagajärjel suuteline matši jätkama.
• Võitjaks kuulutatakse enim kohtunike hääli saanud võistleja. Ametlik märge: Tehniline otsus (täpsustus). Tehniline otsus (täpsustus) saab olla kas ühehäälne otsus või enamuse otsus.

6. Ärajäämine
• Matš kuulutatakse ärajäänuks, kui ringikohtunik on sunnitud peatama matši võistlejatest sõltumatutel põhjustel.
• Matš kuulutatakse ärajäänuks, kui enne esimese raundi lõppu ei ole võistleja mittesihiliku keelatud tehnika tagajärjel suuteline matši jätkama.
• Ametlik märge: Ärajäämine (täpsustus).

7. Diskvalifitseerimine
• Võitleja kuulutatakse võitjaks läbi diskvalifitseerimise, kui vastane on sooritanud sihiliku keelatud tehnika, mille tagajärjel ei ole võistleja suuteline matši jätkama.
• Ametlik märge: Diskvalifitseerimine / Võit läbi diskvalifitseerimise.

8. Loobumine
• Kui vastane loobub matšist enne selle algust või ei ilmu kahe minuti jooksul pärast tema nime väljakuulutamist ringi, kuulutatakse võitjaks vastane.
• Ametlik märge: Loobumine / Võit läbi loobumise.

Amatöörid (C-klass):
9. Otsus / Tehniline otsus
• Lisaks punktides 8.4. ja 8.5. nimetatule võivad kohtunikud hinnata matši viiki.
• Ametlik märge: Otsus (viik).

Autorid: Indrek Reiland ja Jorgen Matsi, Elustreening Eesti

.

.

Otselink Google Videos:
http://video.google.com/videoplay?docid=-6822004334951860548

.

Öeldakse, et tõenäoliselt on olemas kaks maailma vanimat spordiala – jooksmine ja võitlemine. Need kaks oskust on kõrgematel loomadel eluks hädavajalikud ning selle imiteerimisega, mängimisega tegelevad kõik loomalapsed ning ka inimlapsed. Võidu jooksmine ja maadlemine-müramine erinevates vormides on mängud, mida mängitakse eakaaslastega, õdede-vendadega, vanematega. Siiski, kui jooksmine jääb paljude inimeste ellu väga pikaks ajaks, kas või tugitoolispordina olümpia ajal, siis võitlemisest millegipärast loobutakse. Vähe on neid, kes lastena lähevad maadluse, judo, poksi või mõne muu võitlusala treeningutele, veel vähem neid, kes peale keskkooli lõppu mõne sellise alaga harrastuseks tegelevad.

Juba viis aastat harrastatakse Eestis üht uuemat ning paljude meelest ekstreemseimat võitlusala – sportlikku vabavõitlust – ning üllatuslikult on treeninggrupid inimesi täis ning huvi ala vastu suur. Paljud arvavad, et sportlik vabavõitlus on lihtsalt sihitu „puurikaklus“. See ei vasta tõele – sportlik vabavõitlus on viimasel aastakümnel kasvanud korralikult organiseeritud ja reeglitega spordialaks. Lihtsalt öelduna on tegemist täiskontaktse võitlusalaga, mille reeglites on leitud tasakaal ohutuse ja realismi vahel. See tähendab, et lubatud on löögid, heited, valuvõtted ja kägistused.. Võitu on võimalik saavutada nokaudiga, sundides vastast alla andma kägistuse või valuvõttega või tekitades olukord, kus kohtunik peab sekkuma tagamaks ohutust. Kohtuniku õigus igal hetkel sekkuda ongi see, mis tegelikult muudab võistlused piisavalt turvaliseks, samas võtmata alalt ürgset vaatemängulisust, mida inimene-inimese- vastu käsitsivõitlus pakub.

Sportlikus vabavõitluses ühendatakse kohandatuna tehnikad poksist ja tai poksist, kreeka-rooma ja vabamaadlusest, brasiilia jiujitsust ja teistelt kahevõitlusaladelt. Eestlastele sellest loetelust kõige uudsem on ilmselt brasiilia jiu-jitsu, mida samuti Eestis nüüd juba kuuendat aastat harrastatakse.

Brasiilia jiu-jitsu (enamikele tuntud lihtsalt kui BJJ) ei ole nii jõuline, kui seda on levinumad maadlusalad nagu klassikaline maadlus või judo. Alguse sai see ala eelmise sajandi alguses Brasiilias, kus kohandati judo tehnikaid selliselt, et neid oleks võimalik kasutada vabavõitluses. Samuti arvestati sellega, et tol ajal peeti vabavõitluse matše mitteametlikult ning tihti tuli kasutada osavust suuremate ja tugevamate võitlejate vastu. See muutis BJJ unikaalseks, kuna võeti arvesse, et võitlema peab ka halbadest positsioonidest –näiteks siis, kui oled juba tugevama vastase poolt maha heidetud. Seetõttu on ka tänapäevases moodsas sportlikus vabavõitluses BJJ harjutamisel üsna suur roll. Teisest küljest on BJJ arenenud omaette spordialaks, mis mõnevõrra meenutab judot, ent vastupidiselt judole või maadlusele keskendutakse just maasvõitlustehnikatele – sellele, mis toimub matil peale heidet, vastast sunnitakse alla andma mõne valuvõtte või kägistuse abil. BJJ ei sisalda löögitehnikaid ja on vähem jõuline kui sportlik vabavõitlus – seetõttu on see äärmiselt hea harrastusspordiala neile, kes soovivad tegeleda rakendusliku kahevõitlusalaga, ent peavad sportlikku vabavõitlust pisut liiga ekstreemseks.

Iga kahevõitlusala puhul on kõige tähtsam meeleolu, mis valitseb treeningutel. Kui treenerid loovad atmosfääri, mis on vaba ja sundimatu, ning hoolitsevad selle eest, et treeningutel valitseks õppimise, mitte enesetõestamise mentaliteet, siis on võimalik harrastada alguses võib-olla hirmutavana tunduvaid kahevõitlusalasid nii, et progress on kiire, ent treening ohutu.

Ühendades hea atmosfääri sportliku vabavõitlusega, BJJ-le iseloomuliku tehnilise mitmekesisuse ning kammitsevate traditsioonide puudumisega, tekib keskkond, mis on iga inimese jaoks põnevalt väljakutsuv, ent samas jõukohane. Olgu tema eesmärgid siis seotud medalite ja karikate, enesekaitse või hoopis lihtsalt hea ajaviitmise ja enda vormis hoidmisega.

Enamik inimesi on vähemalt mingil hetkel oma elus proovinud spordina jooksmist. Miks mitte proovida ka võitlemist?

.

Sportlik vabavõitlus (ISICLIC, 2, 2008)

Autor: Tuomas Murdoch

Artikkel on nähtav: Tartu MMA tiimi blogis:

• 1. lehekülg
• 2. lehekülg
• 3. lehekülg
• 4. lehekülg