Metoodika

Me peame väga tähtsaks treenimise metoodilist lähenemist ehk seda “kuidas me õpime/treenime?”, sest see mõjutab praktiliselt kõike treeningu juures. Nii tulemusi, enda arengust arusaamist, kui ka seda, mis enesetunde me trennisaalis saame.

.

materjal-meetod-mentaliteet

Materjali” all on mõeldud õppekava ennast. Seda, mille järgi me õpetame, vaatamata sellele, mida me hetkel õpetame. Materjali saab jagada omakorda kolmeks osaks:

1. Nende oskuste põhialused, mida me arendame.

2. Põhialuste loomulik järjekord.

3. Miks on just need asjad põhialused ja miks nende järjekord on just selline.

Materjali esmaseks ideeks ongi rõhutada ‘põhialuseid.’ Lühidalt tähendab see, et ükskõik, millist oskust me parajasti õpetame, rõhk tuleb asetada selle konkreetse kohaletoimetamissüsteemi – põhialuslikele oskustele.

Teiseks keskendub Materjal nende põhialuste ‘loomulikule’ järjestusele. Siinkohal on rõhk asetatud sõnale ‘loomulik.’ Me usume, et nende põhialuste omandamine õiges järjekorras on sama tähtis kui veenduda, et see, mida sa õpid, on üks põhialustest.

Ning kolmandaks käsitletakse Materjalis põhjust, ‘miks’ neid oskusi peetakse põhialuslikeks ja miks nende järjekord on just selline. Meie jaoks on aidata oma õpilastel mõlemat mõista sama tähtis kui õpilastel on neid omandada. Treeningutel pöörame tähelepanu õpilastele küsimuste esitamisele, julgustades neid kriitiliselt mõtlema ja kahtlema. Sellest ei piisa, kui sportlased treeningu käigus lihtsalt omandavad need oskused; tahame ka, et nad mõistaksid, miks just need oskuste kogumid on põhialused ning miks võitluses vastuhakkava vastasega esinevad need teatud järjekorras.

‘Meetod’ jaguneb omakorda kolmeks osaks:

1. Elusus ja elustreeningu meetodid.

2. Sportlikkus.

3. Kunst.

Esimest osa, elusust, oleme juba põhjalikult käsitlenud. See hõlmab arusaamist TII-meetodist (ik „I” method), päringu-põhisest treenimisest ning kõigest, mida elusus ja elustreening sisaldab.

Teine osa on sportlikkus. Teisisõnu, sa ei õpi tõeliselt, ei arenda oma oskusi, kuni sa pole hakanud higistama. See ei tähenda, et elustreening peaks olema „karm” või miskitpidi brutaalne. See tähendab hoopis, et tegu on trenniga.

Kolmas osa on kunst. Siinkohal defineerime kunsti kui „tehnilist oskust“. Ning, kuigi me tahame, et kõik meie treeningud oleksid sportlikud ning et treenimine toimuks meie võimete piiridel, siis samas läheneme treeningule intelligentselt ning väga tehnilisel moel.

Viimaks on kolmnurga kolmas nurk, ‘Mentaliteet.’

See õpetamise alajaotus jaguneb omakorda veel kolmeks:

1. MÄNG.

2. Kirg.

3. Personaalsus.

Alustame kirest. Kui sportlane ei suhtu trennitundi, treeningusse, õppimisse kirglikult, siis jätab ta selle lõpuks pooleli ning asub tegelema mingi muu alaga. Ja nii ongi õige.

Kuulus Joseph Campbell ütles sageli: tee seda, mis sind õndsaks teeb!

Põhirõhk on siinkohal sõnal „sind”.

Niisiis on meil õpetades kaks eesmärki. Üks on luua mõnus keskkond, mis kutsub sportlast edasi arenema. Ning lisaks tahame inspireerida neid püüdlema nende oma missiooni poole. Mitte selle poole, mis meie arvates peaks olema nende missioon.

Niisiis, me ei tohi neile oma nägemust peale suruda. Tuleb tunnistada, et kõik inimesed on erinevad. Mõned tahavad avalikel võistlustel osaleda, mõned aga mitte – väga hea. Mõned tahavad teha ainult gi-BJJ’d, mõned aga ainult sportlikku vabavõitlust – suurepärane. Mõnedele meeldib rohkem löögidistantsilt poksida, teised aga armastavad lähiseongus maadelda – super.

Igatepidi on hea.

Nüüd vaatleme personaalsust.

Nagu oleme juba varem rääkinud, on meie sooviks, et iga sportlane väljendaks end oma ainulaadsel moel. See jällegi toob meid tagasi õpetussüsteemide ja -stiilide eristamise juurde. Kui kõik sama BJJ-trenni sportlased rullivad ühtemoodi, näitab see, et treener õpetab omaenda „stiili”, mis ei tee sportlase arengule head.

Kui treener piirdub põhialuste õpetamisega, millest on ülal juttu, siis hakkab iga sportlane arendama omaenda moodust liikuda, mööduda kaitsest, peal mängida jne. Ja nii ongi õige. Kaks sportlast ei peakski liikuma ühtemoodi.

Põhioskused ja -printsiibid jäävad samadeks, samaks „kohaletoimetamissüsteemiks” – kuid nende liikumiste rakendamine ja ajastus on inimestel erinevad. Niisiis on meie kui treenerite ülesanne luua tervislik, lahe ja rõõmsameelne keskkond, kus iga sportlane saab avastada omaenda isikliku „stiili”.

Mentaliteedikolmnurga tipus on termin MÄNG.

Oleme veendumusel, et igasuguse treeningu puhul peaks sportlaste meeleseisund olema valdavalt mänguline. See on leidnud korduvalt tõestust, et mängulisus on optimaalne õppimisseisund.

Kuidas meie kui treenerid saame tagada mängulise õhkkonna?

Selleks tuleb meil luua elusust tagav treeningkeskkond, milles on igal osalejal vabadus järgida omaenda kirge ning arendada seeläbi omaenda liikumisstiili, mis peegeldab otseselt tema isiksust.

Teisisõnu, kui tegeleme millegagi, millesse me suhtume kirglikult ning väljendame selle kaudu iseennast, saab juba seda iseenesest nimetada „mänguks“. Kolmnurga alumised nurgad, kirg ja personaalsus, loovad automaatselt mentaliteedi, mille tipuks ongi mäng. Ning see on optimaalne seisund nende asjade õppimiseks, mida me püüame õpetada.

3D Treeningu (ja SBGi) õpetamismeetodi kokkuvõtteks, me tahame olla kindlad, et materjal, mida me edasi anname, keskendub põhialustele ning toob need esile nende loomulikus järjekorras.

Meie soov on julgustada sportlasi küsima, miks on just need asjad põhialused ja miks need just sellises järjekorras esinevad. Tahame laiendada nende arusaamist mängust endast. Ning julgustada neid mängu igas etapis kriitiliselt mõtlema.

Samal ajal tahame, et treeningud oleksid „elusad” ja sportlikud ning et sportlased asetaksid samas rõhku ka oma tehnilistele oskustele, kunstile.

Ning viimaks tahame me luua keskkonna ja kogukonna, mis võimaldab igaühel eraldi pühenduda oma kire järgimisele, mis peegeldab otseselt selle inimese isiksust. Seeläbi võimendame me mängu ‘energiat’, mentaliteeti ning just selline ongi kõige efektiivsem õppimiskeskkond.

See on 3D Treeningu (ja SBGi) treenimismudeli lühikirjeldus.

Üks hõim, üks vaim!

Algtekst: Matt Thornton, SBG International
Allikas: Aliveness 101

TII-meetod

Olulisimaks teeningmetoodikaks on progresseeruval elususel põhinev TII-meetod (“I” method). TII-meetod sisaldab kolme õppimise faasi:

Tutvustus – Esmalt õpitakse tehnikaid, liikumist, löömist jm nö surnult: rahulikus tempos ja vastupanuta. Peamine on saada aru õpitava mehhaanikast ning toimimisest. Pärast uue tehnika/liikumise ette näitamist proovivad treeningpartnerid selle rahulikult läbi, mõtlevad läbi ja vajadusel arutavad omavahel või küsivad treenerilt.

Isolatsioon – Õpitud tehnika isoleeritakse mõnes treeningharjutuses ning treenitakse ainult seda ühte oskust elusalt: liikumises, treeningpartneri poolse vastupanuga ja õige ajastusega. Keskedutakse harjutuse läbiviimisele ja õpitakse tehnikat/ liikumist sooritama juba elusas keskkonnas.

Integratsioon – Viimaks lõimitakse õpitu oma võitlusoskustega, leides sellele koha kogu “mängus”. Enamasti on tegemist sparringuga, soovitavalt soodustades trennis õpitud tehnika/ liikumise omandamist (teadliku läbiproovimisega sparringu jooksul).

.

Loe edasi selle metodoloogilise lähenemise põhimõtete väga sisukat ja põhjalikku artiklit Indrekult: 5+1 Vastupanu Vormi ehk kuidas olla partnerile abiks õppimisel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga