Hämar suitsuvinene keldrisaal, kus kaks meest pealtvaatajate ergutuste saatel vahendeid valimata vihaselt kaklevad, teineteist kägistades ja rusikatega tagudes. Heitlus raugeb alles siis, kuni üks meestest lõpuks alistub.
Sellised Ameerika filmides levinud stseenid on meile pigem kahju toonud, nendib Tallinnas Kristiine spordimajas tegutseva 3D klubi juht Priit Mihkelson. Paar korda nädalas koguneb klubisse sadakond meest ja kaks naist, kel hobiks sportlik vabavõitlus.

Eestisse jõudis USAst pärit vabavõitlus põhiliselt tänu Mihkelsonile umbes kuus aastat tagasi. Selle ala kaugeks sugulaseks võib tõepoolest pidada algelist ja metsikut puurivõitlust ning üheks eelkäijaks muistset olümpiaala pankrationi.

Lihtsustatult öeldes on sportlik vabavõitlus segu kolmest olümpiaspordialast: poksist, maadlusest ja judost. Kõigi kolme elemendid on lubatud, vastasega võib maadelda, poksida ja ka judos tuntud valuvõtteid kasutada. Sellest ka klubi nimi 3D ehk kolm distantsi – püstivõitlus, maasvõitlus ja lähivõitlus. Idamaistele rituaalidele ja tiitlitele on siin aga selg keeratud, auastmeid kellelegi ei jagata.

Mihkelsoni sõnul on esialgu üsna reeglitevabast madistamisest välja kasvanud spordiala, millel oma kindlad piirangud. Seltskond on kirju, aga üsna paljud klubilised kuuluvad n-ö valgekraede ehk kõrgharidusega kontoritöötajate ridadesse.

Paraku tuleb neil sageli eelarvamuste küüsis töökaaslastele või pruutidele selgitada, et tegemist pole valdavalt madalalaubalistele mõeldud sihitu kaklusega. «Arvatakse, et kui selle spordialaga tegeled, siis on vaata et kogu aeg ninaluu katki,» naerab Mihkelson.

Graafik Madis Epler, kes enne klubiga ühinemist oli proovinud eri idamaiseid võitluskunste, hindab vabavõitluse puhul kõige enam treeningu efektiivsust ja 3D klubi treeningupõhimõtteid. «See on väga realistlik ala, kus saab ennast kõige paremini proovile panna, teiste võitluskunstide puhul sellist tunnet ei tekkinud,» mainib mees.

Samas leiab Epler, et tegemist pole millegi eriskummalisega. «See on üks võimalus oma tervisest hoolida ja ennast treeningutega vormis hoida, samasugune nagu mõne teise jaoks näiteks jõusaalis või aeroobikas käimine,» selgitab ta.

Fotograafina töötav Mardo Männimägi jõudis klubisse aasta tagasi tänu eelnevale maadluskogemusele. Männimäe sõnul annab treenimine talle eelkõige enesekindlust. «Trenni tulles tuleb ego maha jätta, see ei ole koht, kus teistele haiget teha,» rõhutab Männimägi.

Algaja peab kõigepealt läbima neljakuulise baaskursuse, mille jooksul saab selgeks põhireeglid, ning seejärel on võimalik otsustada, milline stiil valida. «Kõik ei tegele kõigi kolme distsipliiniga, võib valida ka ainult ühe,» selgitab Mihkelson.

Klubi kahele naisele hinnaalandust ei tehta, nad võitlevad koos kõigi teistega. Kui esialgu oli meestel veidi raske naisega võitlusse asuda ja vahel talle ka kaotada, siis ajapikku on see tunne seljatatud.

Treeneri sõnul eeldab võitlusest arusaamine loomupärast intelligentsust, edu saavutamiseks on vaja kujundada kindel strateegia. Ka vaimne ja füüsiline tervis peavad korras olema.

Kuigi trennis õpitakse ka enesekaitsevõtteid ja paljud just sellepärast trenni tulevadki, ei tohiks pelgalt see huvi Mihkelsoni jutu järgi määravaks osutuda. Ta ise ei tea ühtegi korda, kui oleks pidanud tavaelus oma professionaalseid oskusi rakendama. «Kõige parem enesekaitse on ohtlikest olukordadest hoidumine,» leiab 3D klubi juht.